Kirjatud tselluloosist.

Tänased kaks telefonivestlust. Kuulan maad, kuidas on kohvikutes laktoosivaba toiduga.

Komeet, veerand tundi pärast avamist. Pikka kutsuv toon ja siis tülpinud tütarlaps, kes küsimuse peale lubab küsida. Melu mõnda aega.
“Tuunikalasalat.”
Küsisin veel igaks petteks üle, et kas muud ei olegi. Ei, ei ole. Siia veel lisada, et muudatus toidus - näiteks kastme panemata jätmine - maksab Komeedis 35kr ning neil on niigi keskmisest kõrgem hinnatase.

Mamos võtab toru meeldiv noormees, kes ka tutvustab ennast. Noormees on väga optimistlik ja arvab, et neil on menüü väga paindlik. Mamos oli leti taga ka omanik ise ning kõikidele soovidele ja küsimustele, mida tuli päris mitu, vastati meelsasti. Toit hea, segatakse kokku silme all - soovitan. (:

Kõrvalmärkus - kui söögikoht keeldub kraanivett ebatervislikkust ettekäändeks tuues serveerimast, siis millega nad makarone keedavad? Hirmkalli pudeliveega?